KUHU? MILLAL? MIKS?
Kõik me olime hirmuga oodanud seda saatuslikku matkapäeva. Olime valmis jalavaluks ning õlgu rõhuvaks seljakotiks. Need ning miljon ülejäänud muret olid kolmapäeva hommikul päikese saatel rongi astudes kui peoga pühitud ja matk läbi Kõrvemaa sai alguse reipa sammu ja suure entusiasmiga.
Öö möödus oodates vihma ning täpselt nagu tellitult, hommikusöögi ajaks ta saabuski. Pudru nautimisest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest kiiruga tuli minna ligumärgi asju kokku pakkima, et asuda teele. Kui eelneval päeval pääsesime 14 kilomeetrise retkega, siis teise päeva distantsiks oli 17 kilomeetrit. Koledasti kiirustades ja vihma eest põgenedes ei jätkunud eriliselt palju tähelepanu imeilusale rabamaastikule ning omalaadsele taimestikule.
Matkale ei paistnudki lõppu tulevat, viimased 3 kilomeetrit tundusid venivat nagu tigu. Kuid nagu tigu, jõudsime ka meie ükskord lõpp-punkti, milleks oli Aegviidu raudteejaam. Varjusime vihma eest ning otsisime koti põhjast välja viimased kuivad riided. Reisisime rongide ja bussidega Harjumaalt tagasi kodusele Jõgevamaale, et hüpata sooja dušši alla ning jagada kodustega matkamuljeid.
Esimesel päeval ei tabanud meid väsimus ka kõige kuumemal hetkel. Puudus ka virin ja vigin. Jõudsime vaid imestada, kui ilus on Eestimaa. Meie teele jäid nii männimetsad, liivased metsateed kui ka sood, jõed ja järved. Matka keskel oli soovijatel võimalus minna veemõnusid nautima ning end jahutada, kuid vee jaheduse tõttu leidus meie pundis vaid kaks julget veelooma, kes uljalt külma järve hüppasid.
Matk jätkus laagripaiga suunas. Päeva teiseks pooleks oli väsimus siiski veidi luude ja lihaste vahele pugenud ning ka lõõmav päike oli oma töö teinud. Siiski jõudsime ööbimiskohta veidi varem kui planeeritud ja kohe algas "kruntide jagamine." Meiegi leidsime oma kaasaskantavale kodule sobiva toetuskoha üheks ööks ning õigepea säras me ilus sinine telk maalilise järve kaldal.
Õhtupoolik oli sisustatud energiavarude taastamisega - sõime ohtralt tatraputru ning jõime kuuma teed. Õhtu lõppes lõkke ning jutuvadaga.
Öö möödus oodates vihma ning täpselt nagu tellitult, hommikusöögi ajaks ta saabuski. Pudru nautimisest ei tulnud kahjuks midagi välja, sest kiiruga tuli minna ligumärgi asju kokku pakkima, et asuda teele. Kui eelneval päeval pääsesime 14 kilomeetrise retkega, siis teise päeva distantsiks oli 17 kilomeetrit. Koledasti kiirustades ja vihma eest põgenedes ei jätkunud eriliselt palju tähelepanu imeilusale rabamaastikule ning omalaadsele taimestikule.
Matkale ei paistnudki lõppu tulevat, viimased 3 kilomeetrit tundusid venivat nagu tigu. Kuid nagu tigu, jõudsime ka meie ükskord lõpp-punkti, milleks oli Aegviidu raudteejaam. Varjusime vihma eest ning otsisime koti põhjast välja viimased kuivad riided. Reisisime rongide ja bussidega Harjumaalt tagasi kodusele Jõgevamaale, et hüpata sooja dušši alla ning jagada kodustega matkamuljeid.
Theresa Tompel, Marit Papli, Maarja Tiits (H); Carmen Taavet (I)
07.06.2017-08.06.2017
Kommentaarid
Postita kommentaar